Mis edasi?

Ettevõtlus pole selline. Iga päev kompad sa põhimõtteliselt pimeduses. Kui kasutada kooli analoogi, siis oletame, et sa õpid iga päev viit õppeainet korraga. Alles peale kontrolltööd saad teada, kas tegid vigu, ning kuigi neid ei saa enam too hetk parandada, tead oma nõrkusi.

Olime suve alguses sarnases pimeduses, nii-öelda kontrolltööeelses olekus. Toote prototüüp on nagu olemas, huvi juba koolidel ja paaril õpetajal on, aga mida edasi?

Selles situatsioonis on ainult üks võimalus – tuleb mõelda väärtusele. Minu arusaam ärist on see, et äri on väärtuste jagamine. Rahal, ajal, isegi mugavusel on oma väärtus. Kui sa suudad kellegi aega säästa, võid saada, nagu öeldakse, palka.

Seega, kui me olime järjekordses ummikus, mõtlesime rahulikult järele ning küsisime endilt “Mida me peame järgmisena tegema, et anda tulevasele kliendile võimalikult palju väärtust?”. Sellele küsimusele lõplikult vastamine on varajases faasis peaaegu võimatu, sest lõppkliendi vajadused ei ole täpselt teada. Seega pead tegema intelligentseid oletusi (või nagu me ütleme inside joke’ina “Lootusemalet mängima”) ja jätkama oma tööd.

Mida me siis toona otsustasime? Vastus: arendada terve suvi erinevaid feature’id. Parandasime selle aja jooksul küll platvormi ja tegime uusi disaine, kuid oleksime võinud rohkem keskenduda suhtlusele, nt rääkida õpetajatega ning laiemalt testida, et saada õpilaste vajadustest rohkem aru. Aga oleksid oleksiteks. Kirjutamise hetkel on sellest otsusest möödas ainult paar kuud, nii et vara on öelda, kas see oli õige.

Õppetund: kui oma ettevõtmisega alustada, siis tuleb arvestada, et keegi ei ütle sulle täpselt ette, mida sa pead tegema. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Aja ja kogemuse jooksul muutub otsuste tegemine kõhutunde pealt lihtsamaks.

- Kevin