Andry_Blog_final.txt

Alustuseks mainiksin, et gümnaasiumis ei teadnud ma täpselt, mis must saab, teadsin vaid, et võiks olla mingisugune reaalainete valdkond. Esimesel aastal nägin/kuulsin kooli programmeerimisklubi kuulutust - mõeldud-tehtud, läksin kohale proovima. Õpetati Pythonit algajatele - mitte midagi aru ei saanud. Mida rohkem ma kohal käisin ja ülesannete kallal pusisin, seda kergemaks ka läks. Siit ka esimene õppetund - kui tahad tulemusi, siis tuleb vaeva näha ja kohal käia (ma sain alles kolmandal kohtumisel selgelt aru, mis asi on muutuja).

Teisest aastast hakati kooliprogrammi siseselt õpetama programmeerimist - siinkohal, kes vähegi huvitatud programmeerimisest ning reaalainetest, soovitan soojalt Nõo Reaalgümnaasiumi. Õpetati Javat, Pythonit ja relatsioonilisi andmebaase (antud juhul MySQL) - hirmsasti hakkas teema meeldima.

Kooli kõrvalt proovisin juurde õppida ja uurida ning sain oma tegevuste käigus tuttavaks sellise kontseptsiooniga nagu Tutorial hell. Iga nädal leidsin 1-2h, et vaadata mingit õpetust YouTube’ist, kuidas mingit rakendust ehitada ning lõpuks sain ka selle valmis. Lõpptulemus oli see, et kuigi mul oli töötav programm, ei saanud ma aru miks ja kuidas see töötab, sest ma olin selle rida-realt maha kopeerinud. (Tutorial hell - tekitakse endale illusiooni, et õpitakse midagi, kuid reaalsusest lihtsalt mõtlemata kopeeritakse ajusurnult kellegi teise juhist). Ära raiska aega YouTube’i tutorialitega, proovi ise, põru, proovi veel, põru ning küll kunagi midagi välja tuleb.

Kõige parem soovitus, mida ma uutele programmeerijatele soovitaksin on see, et õpi põrumist nautima - vigadest õpid kõige rohkem.

Head põrumist (:

- Andry