Konverentside ellujäämisõpetus

Niisiis saabus sTARTUp Day eelne nädal ning pidime hakkama tööülesandeid täitma – me sattusime ettevalmistusmeeskonda. Mis oli veel eriti lahe, oli see, et see toimus päeval ehk ajal, kui me pidime koolipingi taga istuma. Esimesel päeval läksin peale tunde kohe TÜASK-i, kuid vastu vaatasid nõutud organiseerijad – kõik tolle päeva töö oli juba pärastlõunaks ära tehtud.

Kuid tähtsam aeg alles saabus. Konverentsipäeval oli meil enamus päevast vaba, sest olime ettevalmistustiimis. Seega saime nautida demoala ja oluline märksõna – tasuta süüa –, sest olime vabatahtlikud. Siinkohal tahaks aga ära märkida, et sotsiaalne ärevus on üks “lahe” asi. Ei oska Arto kohta kindlalt öelda, aga mina tundsin ennast küll “võõrelemendina”. Olime nimelt kõige nooremad terves hallis ja meil oli vähe kogemusi ettevõtluses jms.

Küll aga leidsime sealt veel ühe “võõrelemendi” 😀. Vabatahtliku töö ajal sattusime kokku Rasmusega, kes oli samamoodi gümnasist nagu meie. Tutvustasime ka oma projekti ning tundus, et ta oli huvitatud tiimiga liitumisest. Hüppame nüüd mõne nädala edasi. Niisiis saime kolmekesi Deltas kokku, et ajurünnakut teha. Üheks võtmesõnaks oli nime mõtlemine. Tahtsime midagi sarnast, nagu on Bürokratt jms eestistatud projektinimed. Üks hetk koitis, et meie peamõte on ju pakkuda KOolis IT-õpet. Seega oli KOIT sündinud.

Mõttetera siia lõppu: sotsiaalne ärevus on tavaline asi, kuid see on ainult su enda peas kinni. Palju hullem on see, kui sul tekib peale üritust FOMO tunne. Ega sellele polegi lihtsat lahendust, kuid kindlasti aitab see, kui muudad iga päev kasvõigi natukene oma mõtteviisi ning mõistad, et me kõik oleme lihtsalt inimesed.

- Kevin